Kangrute kultuuripalee, rahvakeeles hellitavalt Geraska, valmis 1957. aastaks, Kreenholmi manufaktuuri sajandaks ja oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäevaks. See, vahest Eesti üks uhkemaid stalinistlikke hooneid, on rajatud tüüpprojekti järgi. Lähim sama projekti järgi valminud ehitis asub teisel pool piiri Slantsõs. Hoone projekteeris juba 1940. aastate lõpul Ukraina päritolu arhitekt Kontsantin Bartaševitš. Olgu lisatud, et selle, Nõukogude Liidu lõunapiirkondadele kavandatud hoone hoidmine oli meie kliimaoludes raske.
Geraska elab edasi kõikide praeguste üle 50-aastaste narvalaste südames. Seal oli võimas 600-kohaline saal, kinosaal, töötasid erinevad ringid ja klubid. Hoone kõrval oli vabaõhu tantsuväljak, linna üks kuulsamaid. Kõigile sarnastele sai saatuslikuks diskoteekide tekkimine 1970. aastatel.
Vassili Gerassimov, kelle nime kultuuripalee kandis, oli 19. sajandi lõpu revolutsiooniliselt meelestatud kangur, kes toodi lastekodust Narva 1864. aastal, ta oli siis 14-aastane. Lapstööjõud oli 20. sajandi alguseni tavaline ning kangur polnud esialgu üldse naisteamet. Gerassimovi büst uhkeldab hoone ees praegugi.
Nüüdseks on kultuurimajast säilinud vaid võimas sammastik ja müürid, hoone on mitu korda põlenud. Kunagine palee on eraomanduses ning kord aastas räägitakse Narvas ikka, et varemetesse rajatakse veekeskus, saun või koguni kasiino. Aga siis sureb see jutt järgmise aastani välja.
Igal korralikul linnal on oma laul. Praegune Eesti tunneb Narvat räppar Nublu laulu järgi, mis räägib ühest ilusast Narva tüdrukust ja ka Kreenholmist. Lauluridu „Eto žhizn, eto karma. Privet gorod Narva“ teavad Eestis kõik.
Geraskas on Narva lauludest ilmselt kõige enam kõlanud Raimond Valgre „Narva valss“, mille esiread on „Meil Eestis on linnasid palju, hulk laulegi loodud on neist“. See on kirjutatud sõja lõpul. Valgre mängis siis Eesti laskurkorpuse džässorkestris akordionit ning oli Narvas 1944. aasta juulikuust septembrikuu alguseni. Orkestriproove tehti toona Kreenholmi vabriku varemetes, pööningukorrusel, otse lageda taeva all, tihti sakslaste kuulivihin pea kohal. Lõbusatele õhtu- ja öötundidele viitavad laulusõnad „tuhandetest tublidest ja armsatest Narva neiudest“, mille võtab kokku laulu refrään:
„Seepärast usu mind. Sõbrake armas,
kosi naine, kui võimalik Narvast!“.
Kohe pärast sõda sai Narvast naiste linn. Siia toodi noori tüdrukuid otse lastekodust, siia põgeneti nälja eest nii Narva tagant kui ka Pihkvamaalt. Tüdrukud taastasid Kreenholmi ja asusid hiljem siin kangrutena tööle. Mehed jõudsid suuremal hulgal Narva alles 1950. aastate lõpul, kui hakati rajama elektrijaamu.
