Kreenholmi kohalikest punastest tellistest veetorn, mis valmis muidugi arhitekt Paul Alischi projekti järgi, sai tänapäevase kuju aastal 1897. Veevarustus jõudis läbi puutorni oma aja eesrindlikku Kreenholmi juba paarkümmend aastat varem.
Veetorn on sarnaselt teiste Kreenholmi hoonetega historitsistlik ning meenutab oma kaarakende ja niššide ning sakilise ülaosaga keskaegset kindlustorni.
Kolm aastat hiljem paigaldati tornile oma aja kohta ülimoodne elektrikell. Avalikke kelli oli 20. sajandi alguse Kreenholmis lisaks veel kolm. Need andsid töölistele märku, millal tööle minna, millal saab lõunale ja millal sealt tagasi pöörduda. Tõsi, hommikusest ärkamisajast andsid kasarmutes teada ka valvurid. Tööpäev algas 20. sajandi alul kell 6 hommikul ja lõppes kell 6 õhtul. Lõuna kestis poolteist tundi.
Kellatorni paest juurdeehitised on tänapäeval kontorihooned, kus asub ka Kreenholmi alade valdaja OÜ Narva Gate`i kontor.
Kreenholm on Eesti revolutsiooniliikumise häll, ühelt poolt seepärast, et siin oli palju töölisi, nii venelasi kui eestlasi, teisalt mõjutas siinseid revolutsioonilisi meeleolusid Peterburi lähedus. 1905. aasta streik Narvas, sabastovka, nagu töölised ütlesid, oli võimas. Kuna eestikeelset sõna streigi kohta toona ei kasutatud, võeti saksa keel appi ja öeldi ka striket tegema. Kreenholmi tänavatel oli toona tuhandeid inimesi ja meeleolud ärevad. August Kimmi autobiograafilises romaanis kirjeldatud sündmused keerlesid just veetorni ja selle juures asunud Kellavärava ümber: „Võeti siis turuplatsil vägevad otsused vastu ja mindi direktori juurde aru pärima, seletust nõudma. Mindi, oma tuhat meest või rohkemgi, turuplatsilt direktori maja poole, kasarmute vahelt läbi ja Kellaväravast välja, aga Kellaväravas – soldatid tikkudega ees. Parajasti tulid puuhoovist puuvedajad halukoormatega, parajad arssinapuud“ – üks arssin on 0,7 meetrit – „peal, ja keerasid Kellaväravast sisse. Kui siis kahmati koormatest puuhalud, maast munakive ja kukuti lööma, löödi nii, et soldatitest ei jäänud midagi. Nüüd vajusid kõik murrus teele ja sealt lauluga direktori maja juurde. Nõutud: direktor tulgu välja ja andku seletust. /…/ Direktor aga käskinud tööliste peale lasta. Soldatid seisid rivis seal inglismannide klubi juures juba valmis. Ja kui käis pauk … Soldatid direktori käsku ei täitnud, vaid lasksid õhku.“ Inglismannide, vabriku välismaalastest tööliste, meistrite ja nende ülemuste klubihoone pole kahjuks tänaseni säilinud. See oli puidust ja põles maha II maailmasõja ajal.
