Vana turuhoone, mille fassaad on läbi aastakümnete säilinud, ehitati I maailmasõja ajal, aastal 1916. Tegemist on neoklassitsistliku ühekorruselise hoonega, mida iseloomustavad kolmnurkfrontoon, pilastrid ja kõrged ümarkaarsed aknaavad.
Turg ise tekkis Kreenholmi kohe pärast manufaktuuri asutamist, siin kauplesid kohalikud talupojad. Ostjaid jagus, sest enne I maailmasõda ületas Kreenholmi manufaktuuri töötajate arv 10 000 inimese piiri, umbes pooled töölised koos oma perekondadega elasid toona Kreenholmi asulas. Kui Kreenholmi turust kirjutatakse, siis ei unustata kunagi lisamast, et uhke punase telliskivisillutise sai see juba 1880. aastatel.
1920. ja 1930. aastatel oli samas hoones eri aegadel rahvamaja, üks Narva neljast kinost ja Noorte Meeste Kristlik Ühing. Nõukogude ajal teenis hoone linna taas turuhoonena. Nüüd on see nelipühilaste kiriku kasutuses.
Kui Kreenholmil on oma kirjanik ja oma romaan, siis need on Eduard Vilde ja tema „Raudsed käed“. Selle, Kreenholmi elu käsitleva raamatu kirjutamiseks elas kirjanik 19. sajandi viimastel aastatel pea kaks aastat Narvas. Ta kirjeldab Kreenholmi nii, nagu ta seda ise nägi. Tema romaani peakangelane Villem on pärit samast kandist Virumaalt, kust Vildegi. Noor mees sõitis koos tütrega „raudruunaga“ (ehk rongiga) maalt linna. Talupojale oli Kreenholm lausa ime:
„Miinakest käekõrval talutades sammus ta nüüd üle raudtee ja siis Joala laia, hästi prügitatud teed mööda selle suure ja toreda hoonekogu poole, mida talle kui Kreenholmi vabrikut juba vaguniaknast oli näidatud. Isa ja tütar silmitsesid nägusaid hooneid, mille vahele nad varsti jõudsid, ning puhtaid, avaraid tänavaid suure uudishimuga. Pilt, mis külamehe silma ees seisis, käis suurepärasuse poolest üle kõigist kodus tehtud ettekujutustest. See polnud ju paljas vabrik tööliste hurtsikutega, nagu Villem oma meeles umbkaudu oli soninud, vaid see oli linn, ja veel milline ilus linn! Uulitsad risti-rästi, seejuures laiad, sirged, siledad, kahe-, kolmekordsed kivi- ja puumajad, korralikult värvitud, numbrid küljes, paljudel aiad ja aiakesed akende all ja kõigil korstnad peal! … Tänavatega vaheldusid ruumikad, hästi prügitatud platsid; jalgteed ja isegi suurem osa päris uulitsaid olid kõvaks hangunud tõrvakarva ollusega kaetud, mille nimegi külamees ei tundnud, siledad ja libedad nagu tantsupõrandad. Kõrgete tulpade otsas uulitsate äärtel seisid nägusad gaasilaternad linnakese valgustuseks; kui need õhtul kõik põlevad, siis kõnni ju nagu päikese paistel!“
Olgu lisatud, et 1900. aastal hakati gaasivalgustust järk-järgult välja vahetama elektrivalguse vastu. Ning Villemi saatuses – maalt linna tööle asumises – polnud midagi erilist, kolmest Kreenholmi töölisest kaks olid eesti soost talupojad ja kolmas tulnud Narva Peterburi kubermangust.
