Tere tulemast Narva haigla, Eesti suurima üldhaigla territooriumile. Kreenholmi sünnitusmaja oli 1906. aastal, kui ehitis valmis, Tsaari-Venemaa ja ka kogu Eesti moodsaim. Siin tuli kraanist soe vesi ja ka klosetis sai vett tõmmata, muidugi oli majas elekter ja töötas ventilatsioon.
Hoone ise on tüüpiline historitsistlik Kreenholmi puhasvuukviimistlusega Kulgu tellistest hoone, seekord uusgooti stiilis. Tähelepanu väärivad võimsad korstnad ja veelgi enam ilusad sepised.
Töötaja tervise eest hoolt kandmisel oli toona, manufaktuuri õitseajal, praktiline eesmärk: hea töötaja on terve töötaja. Kreenholm kasvas ja lapsi sündis palju. 20. sajandi alguse kohta oli uuenduslik, et naised vabastati mõni aeg enne sünnitust töölt ja nad said palga säilitamisega kuu aega kodus olla.
Sünnitusmajas oli 30 voodikohta. Räägitakse, et esialgu Kreenholmi naistöölised sünnitusmaja ei usaldanud, aga paari aasta pärast sündis siin juba 400 last aastas. Võrdluseks, et eelmisel, 2022. aastal sündis Narvas vaid 270 last.
Kreenholmi algusaegadel oli vanematel vabrikutöölistel selge seisukoht, et vabrik päästab lapse hukka minemast. Laps tuli tööle panna võimalikult vara. Ehkki 1882. aastal keelati alla 12-aastaste laste palkamine ning kuni 14-aastaste tööaega piirati kaheksa tunniga, oli lapstööjõud veel 20. sajandi alul tavaline. Iga kümnes vabrikutööline oli laps.
Ants oli 12-aastane, kui asus Kreenholmis oma isa juurde tööle ketraja õpilasena. Isa enda oli juba kaheksa-aastase poisina vabrikusse värvanud selle asutaja Ludwig Knoopi agent. Ants meenutab, kuidas ta esimest korda Georgi vabriku töösaali astus: „Nad astusid masinatesaali. Terve majakorrus oli üks hiiglaslik ruum nelja suure seina vahel, millest kaks olid täis aknaid. Lae alt ronis läbi mitmekümne sülla pikkune peavõll, mis sai oma jõu turbiinivõllilt ja andis selle rihmade kaudu edasi masinatele. Ruum oli algusest otsani täis ühesuguseid masinad, mis seisid tummalt, kuid ähvardavalt, mingit masendust, aukartust ja hirmu sisendades. /…/
Isa tuli alati pool tundi varem kohale. Ta ei lasknud kellelgi teisel oma masinat läbi vaadata, vaid tegi seda alati ise, ainult ise. Ta pidas oma kohustuseks turbiinivõlli ringlema hakkamise ajal seista hoova juures, et ühe uhke tõmbega lasta samal ajal käiku oma masin, mis töötas alati laitmatult, ühegi takistuseta. /…/
Kahelt poolt veeresid neile peale masinapooled, mitme sülla pikkuse masina rullikutel veerevad pooled, tõsi küll – sujuvalt, aeglaselt, rahulikult, kuid neid kolme siiski enda vahele pigistada ähvardavalt. Ent siis jäid mõlemad pooled nagu käsu peale seisma ja veeresid sama rahulikult, sujuvalt tagasi. Siis jooksid nad jälle keskele kokku, vedades enda järel mitut tuhandet peenikest niiti, mis hõljusid nagu imepärane valge pinnaga meri või valge rukkiväli. Siis jäid pooled hetkeks jälle seisma, tuhanded värtnakesed hakkasid tiirlema ja kerima enda peale väljavenitatud niite.“
Nii kirjutas iseenda esimesest tööpäevast Kreenholmis hilisem punakomissar ja laevaehitusinsener August Kimm.
