Kose tänava alguses on ajaloolise puitarhitektuuri näidetena alles kaks Kreenholmi manufaktuuri toonase arhitekti Roman Heinrichseni projekteeritud meistrite elamut aastast 1875. Laudvooderdisega palkhooned on rajatud nelja plokina, igas plokis ainult kaks korterit, ka teisele korrusele pääses otse õuest. Majas nr 6 asub nüüd Eesti Vabariigi piiri- ja tollipunkt, mis piiriületajate tagasihoidliku arvu tõttu on praegu suletud. Seest on maja põhjalikult ümber ehitatud. Kose 4 on ka tänapäeval eluhoone.
Põnev on ka manufaktuuri pikaaegse tehnikadirektori, Manchesterist pärit Walter Shawcrossi elamu. Sarnaselt samal ajal valminud kivihoonetega on hoonel palju ilusaid kiviarhitektuuri matkivaid detaile. Eraldi väärib esile tõstmist jõepoolsel küljel paiknev kaarduv veranda koos selle kohal oleva terassiga. Samas hoones asusid ka direktori tööruumid, kust ta korraldas Kreenholmi elu kolm pikka aastakümmet 1860. kuni 1890. aastateni. Hoone on eravalduses ja selle fassaadid on viimaste aastate jooksul restaureeritud.
Piki Joala tänavat edasi asub vasakut kätt endine juhtkonna puidust elamu, mis on kahjuks üsna halvas seisus.
Tööliste elu ei olnud 19. sajandi teisel poolel Kreenholmis meelakkumine, tööpäev algas kell 5 ja kestis 14 tundi. Ometi ei olnud tööpäeva pikkus ja palk esimeste vastuhakkude ainukeseks ajendiks. Peapõhjuseks oli oma aja COVID, koolera, millesse Kreenholmis suri 330 inimest. Inimestel keelati Kreenholmist lahkuda, et haiguse eest põgeneda. Tööliste vastuhakk kestis poolteist kuud ja see suruti maha tääkide abil, 27 töölist mõisteti sunnitööle, vangiroodu, türmi või asumisele. Olulise kergendusena ei pidanud inimesed enam tööle tulema kell 5, vaid 5.30. Tööpäev lühenes pool tundi, palka ei tõstetud.
Seda 1872. aasta Narva manufaktuuri tööliste streiki peetakse Eesti töölisliikumise alguseks. Järgmine vastuhakk oli kümne aasta pärast, aastal 1882. Selle streigi algatasid Kreenholmi naiskangrud. Juba 20. sajandi alguseks olid kolmest Kreenholmi töölisest kaks naised.
Kreenholmi töölised lootsid toona tsaarivõimu peale ning võimalikule toetusele kubernerilt. Ükski ajalooallikas seda ei tõenda, ent 1930. aastatel räägiti kolmest naisest, kellest ühe nimi oli Maalri Maša, tulenevalt nimest Maša Maler. Kolm naist põgenenud üle Kreenholmi vabriku müüri (sest vabriku territooriumilt välja neid ei lastud) ning üks jäänud neist koguni seelikusaba pidi ohtlikult rippuma. Ent tugev kangas pidas vastu ja sõbrannad päästsid õnnetu. Koos jõuti viperusteta Tallinnasse, kus söakas Maša jõudnud välja kuberneri endani. Seejuures aitas teda saksa ja vene keele oskus ning soetatud sõprus kuberneri teenijaga, kes olnud kogunisti mustanahaline. Pärast seda sündmust hakanud kuberner senisest tõsisemalt vaatama vabrikujuhatuse tegevuse peale.
