1913. aastal valminud ja Vene tsaaride Romanovite dünastia 300. aastapäevale pühendatud Narva haigla on Eesti kõige ilusam juugendhoone. Pöörake tähelepanu fassaadi venekeelsele tekstile tsaariperekonna auks ning tsaar Nikolai II monogrammidele haigla seinal.
113 meetri pikkusel tiibhoonetega ehitisel on uhke fassaad. Seda ehivad tornid, kaarjad ja ovaalsed aknad, erinevad kaunistused. Hoone fassaadidel on kasutatud paasi, tellist ja krohvitud pindu.
Paleesarnase hoone arhitekt on manufaktuuri arhitekt Aleksandr Vladovski, kelle projekteeritud on ka näiteks Juhkentali sõjaväehaigla hoone Tallinnas. Narva haigla oli tsaaririigi kõige modernsem haiglahoone. Selle operatsioonisaali peegelseinaga laest ja esiseinast räägitakse tänini. Hoones ei puudunud ka tõstetool ehk lift.
Narva haigla hoone sai sõjas kannatada, Vladovski ise juhtis selle taastamist. Räägitakse, et ta murdis varemetel jalaluu ja juhtis haiglahoone ülesehitamist sama haigla nurgapalatist.
Hoonel on uhke sisekujundus. Fuajee ja peatrepikoda restaureeriti 2013. aastaks maja 100. juubelisünnipäevaks, trepihalli värvilahenduses on kasutatud algseid värvitoone ning lakke paigaldati algse eeskujul valmistatud lühter.
Narva haiglas on ravil olnud palju kuulsaid patsiente. Üks neist oli 1920. aasta jaanuaris Lenini abikaasa Nadežda Krupskaja vend Konstantin Krupski. Temast kirjutas oma mälestustes toonase välisministri Jaan Poska noor sekretär William Tomingas. Tomingasele anti ülesandeks leida üles Krupski, kes oli Gatšinas vene valgete kätte vangi langenud. Viimaste käes oli Jaanilinna linnus, kust Tomingas Krupski leidiski. Tegemist oli Eesti ajaloo seisukohalt olulise faktiga, sest parasjagu käis Tartu rahu teksti viimistlemine ning palve oli Poskale esitanud Vene välisminister Adolf Joffe isiklikult.
„Kindral Tõnisson viis meid oma autos hotell New Yorki raudteejaama lähedal.“ See hoone on tänini raudteejaama kõrval alles, seal asub Ingeri maja.
„Tänasin kindralit, surudes tema mõlemat kätt. Ilma temata ei oleks ma Krupskit mitte kätte saanud.
Viisin Krupski kõigepealt hotelli söögisaali. Ta oli väga näljane, mille üle ma ei imestanud. Tõlkisin talle eestikeelset söögisedelit, julgustasin teda roogasid valima niipalju kui süda kutsub.
Krupski, kes alguses oli arg, mind ei teadnud usaldada, vastas mulle vaid ühesilbiliselt, elavnes nälja kustutamisel, võttis julgust minult küsida, kuhu ma teda viin ja mis temaga nüüd juhtub. Vastasin, et küll ta varsti ise näeb. Sain oma hoolealusest mulje, et ta oli haritud inimene. Poliitilistest asjadest ja sõjast me kumbki ei kõnelenud.
Peale sööki viisin Krupski habemeajaja juurde. Kui see oli Krupski kallal teinud kodukaunistamise tööd, sai äsjasele vangile pähe päris vastuvõetav nägu. Edasi läks meie tee „sõjaväehaiglasse“ ehk siis Kreenholmi haigemajja. Seal tehti temale arstlik järelevaatus. Mingit kõneväärt häda või viga tema juures ei leitud. Otstarve Krupski haiglasse viimiseks oli teha kindlaks, kas tema juures on peksmise või piinamise märke. Minu küsimusele vastati, mingeid vägivalla tarvitamise tundemärke Krupskil ei olnud.
Sõitsime Tallinnasse õhtuse rongiga.“ Nii lõpevad mälestused. Lenini abikaasal ei olnud tegelikult venda, aga ilmsesti oli tegemist tädi- või onupojaga ning venekeelses kultuuriruumis nimetatakse neidki vendadeks.
