Joala ja Kose tänava uhked elumajad rajati kohe 1950. aastate alguses. Puitmajad neil asukohtadel olid maha põlenud, ehkki Kreenholm ise sai võrreldes vanalinnaga sõjas vähe kannatada. Ju oli põhjuseks see, et tööstust vajab iga võitjariik. Toonaste arhitektide plaan oli suurem, kui praegu reaalsuses näeme: kavandati ka uhket linnaväljakut ja hoopis rohkem elumaju. Valmis saadi aga kool, kultuuripalee, park ja mõned elumajad. Kõige tähelepanuväärsem neist on suurlinna Peterburi sarnaseid maju ning isegi barokklossi meenutav Joala 11.
Tähelepanu väärivad barokkdetailidega elumajad aadressil Kose 1a ja 3. Pöörake tähelepanu nii hoone uhkele fassaadile kui ka nurgatornile. Need meenutavad sõjaeelset Narva vanalinna – 1950. aastate alul ei olnud idee selle ülesehitamisest sugugi välja surnud, varemed seisid veel püsti.
Stalinistlikud eluhooned olid uhked nii seest kui väljast. Neid maju iseloomustab stukkdekoor, pidulikud ja avarad trepikojad, kõrged laed ja üsna suur köök. Iga korter oli mõeldud ühe perekonna jaoks, ent linnades, ka Narvas, kus elamispinda nappis, pandi olude sunnil sinna elama mitu leibkonda. Kui korteriolud paranesid, jäi korter ühe leibkonna kätte. 1980. aastatel Narvas enam ühiskortereid ei olnud.
1950. aastate esimesel poolel ei olnud elu Narvas enam sugugi nii karm nagu kohe pärast sõda.
Sõjajärgselt olid inimesed vähenõudlikud ning mälestuste järgi paranes elu kiires tempos. 1938. aastal sündinud mees meenutab: „Saate aru, Stalin oli meile nagu lihane isa. Kuidaviisi? Noh, seepärast et me kasvasime… me ei teadnud, mis seal oli olnud. Näiteks pärast sõda, 47. aastal… sõda, see oli 200 grammi leiba. Ja kaardid. Ja pärast sõda kaotas Stalin kohe kaardisüsteemi. Kaardisüsteemiga oli lõpp. Ja kuni tema surmani, kuni 53. aastani oli igal aastal hindade alandamine. Ja hindu alandati iga kord 8. märtsil, mis oli naistepäev. Ja nii istusid kõik 8. märtsil raadio juures – televiisoreid siis ei olnud – ja ootasid jälle alandamist. Ja alandatigi kogu aeg – toiduainetel ja kõigel.“
1950. aastal 15-aastaselt õdedele Narva järgi sõitnud tüdruk meenutab, kuidas tema Narva sattus: „Aga seejärel sõitsin ma vanaema juurde ja vanaema räägib mulle: „Mine rutem õdede juurde, sinna tuldi Narvast, tuldi koos instruktoriga, vaata – nad on siidkleidis, tõid leiba ja veel seda-teist, tõid pekki, on hästi riides…“
Ühiskorteri elu meenutatakse järgmiselt: „Alguses elasid kõik peamiselt ühiskorterites. Vaat selliseid kortereid ei olnud. Aga oli korter ja see oli mitme perekonna jaoks. Meie elasime tollal Kooli põigus, kolm peret oli. Ühes peres oli väga palju lapsi, neil oli suurem tuba, meil oli aga nelja peale üheksameetrine. Üheksal meetril elasimegi ja võtsime peale selle veel mõne inimese enda juurde. Kui tulid sugulased, enne seda, kui nad tööle läksid ja kah ühiselamusse said. Me olime kuni… kohe ütlen, kuni 64.–65. aastani ei olnud meil seda, et keegi poleks meie juures elanud.“
1955. aastal, paar aastat pärast Stalini surma, perega Narva asunud noor naine meenutab: „Kogu Narva on mujalt tulnud. Korterid olid juba valmis. Kui nad tulid. Said juba kohe teisel päeval võtmed.“ Algas massiline hruštšovkade ehitamine. Valmis oli saanud Narva hüdroelektrijaam, hakati rajama Balti Elektrijaama. Linna saabusid lisaks noortele naistele ka mehed. Narvast sai 101. kilomeetri linn, kuhu Leningradist saadeti endised sõjavangid, samuti nõukogude poliit- ja kriminaalkurjategijad. Toona ei tohtinud endised vangid elada suurlinnale lähemal kui 100 kilomeetrit. Siia tuldi komsomoli löökehitustele. Linn kasvas kiiresti, 1960. aastatel oli Narvas sama palju elanikke kui praegu, ligi 55 000.
