Kolm meistrite elamut on valminud 20. sajandi esimesel kümnendil. Need hooned võimaldavad omavahel võrrelda neogooti – Joala 26 ja 28, ning neorenessansi – Joala 30, stiile. Majades on erinev trepikodade arv, esialgu olid majas vastavalt pere suurusele esimesel korrusel kahe- ja teisel korrusel kolmetoalised köögiga korterid. Otsafassaadiga tänava poole paiknevate hoonete juures väärivad imetelemist majaotstes ja trepikodade kohal kõrguvad astmikviilud, samuti ka kahepoolsed trepid, mis justkui viitavad ajaloolisele Narva vanalinnale. Pikliku küljega tänava ääres asuvat elamut ilmestavad ka jõuliselt eenduvad kumerad puitkarniisid.
Majade juurest leiab veel ilusaid detaile – uhkeid varikatuseid ja trepikäsipuid.
Hooned on suures osas seest ümber ehitatud, aga ka tänapäeval elamutena kasutusel.
Tõsi, alljärgnev jutt on pool sajandit varasemast asjast, kui need meistrite majad ehitati.
1860. aastate keskel toodi Kreenholmi vabrikusse hulk töölisi, kangruid Saksamaalt. Narva noormeeste seas läks kihin-kahin lahti. Saksa preilide ootel telliti rätsepatelt uusi ülikondi. Tol ajal oli Narvas rätsepmeistreid vaid kuus, neli saksa meistrit ja paar vene õmblejat. Nende juures töötasid sellid, kes rändasid kohast kohta.
Ühel ilusal maikuupäeval oli meister Martinsberg päris nõutu: sellidest oli kibe puudus. Üks Narva tulnud abimees oli hea ja osav töömees, kuid samas parandamatu joodik. Vandersell hommikul tööle ei ilmunud, ent tellimus tuli täita. Meister kurtnud oma häda voorimees Luukasele. Too lubas selli järgmisel päeval tööle tuua. Meest sõnast, härga sarvest!
Vandersell tundis järgmisel päeval ärgates valu seal kohas, kus ta ennemini sarnastel ärkamiskordadel valu ei tundnud. Põrguvalu kohe! Nagu tuli põletas alumist kehaosa. Ta kobas enda ümber. Pimedus valitses igal pool. Ümberringi olid külmad niisked kiviseinad, kobamisel tundis ta raudust, mida ta avada ei suutnud. „Kus ma olen, kus ma olen?“ mõtles ta. Ta tundis, kuidas külm higi otsaesiselt tilgub. „Kas hauas või põrgus,“ halises mees.
Hirm tegi mehe nii küpseks, et ta kummuli heites Jumalat appi hüüdis ja oma joomist needis. Ja justkui olekski taevas tema appihüüet kuulnud, avati uks ja lävele ilmusid kaks mustas riides meest küünalde ja kaetud nägudega. Nad käskisid vaesel mehel viimsepäeva kohtu ette tulla. Hirmust lõdisev patune talutati mitmest käigust läbi, kuni ta jõudis kohtu ette. Mustal laual põles paar vahaküünalt, ümber laua istusid maskides mehed. Peale mõningast pinnimist oli sell valmis vanduma: „Mina, rätsep Vandersell, tõotan ja vannun viinajoomise maha jätta, ei iial ühtegi sinist esmaspäeva pidada, seni kui ma elan. Ei pea ma seda tõotust, siis pärigu mind põrgu ja tema piinad.“ Väriseva käega, kuid lootus südames neetud paigast pääseda, kirjutas Vandersell oma nime paberile. Mees talutati kuhugi ja jäeti ootama, kott peas, kuni kell saab üks öösel. Aastatepikkusena näiva passimise järel sai Vandersell oma pea kotist välja ja leidis end linnakarjamaal.
Järgmisel hommikul oli Vandersell meister Martinsbergi juures kibedasti ametis, et Narva kavaleridele pidukuued õigeks ajaks valmis teha. Meister Martinsberg hõõrus heameelest käsi, niisama ka voorimees Luukas. Viimane sai hea tasu. Paar nädalat hiljem tuli Narva kauaoodatud laevatäis saksa neidusid. Lõbu oli Narva noormeestel laialt, kuid Vandersell ei võtnud peost osa: ta oli kaine mees ja jäigi selleks. Pärastpoole oli ta ise meister Peterburis. Seda tänu voorimees Luukasele ja tema abilistele ning Narva vallialusele ehk bastionitele.
