Kreenholm oli manufaktuuri asutamisest, 19. sajandi keskpaigast, justkui omaette linn, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Kuni aastani 1917 asus Kreenholm Eestimaa kubermangus ja Narva Peterburi kubermangus.
Kreenholmi Manufaktuur oli aga enne I maailmasõda Euroopa ja Tsaari-Venemaa üks suurimaid tekstiiliettevõtteid. Manufaktuuris töötas siis 12 000 inimest. Kreenholmi töölisasulas oli olemas kõik alates koolist ja haiglast kuni postkontori, politsei, vangla, lasteaia, telegraafi, juuksuri, klubi, sauna, turu, leivatööstuse, pesukoja ja surnukabeli ning kahe suure kirikuni, mis asuvad teisel pool, Narva pool raudteed.
Lihtne kahekorruseline arestimaja valmis 19. sajandi viimastel aastatel. Alates 1880. aastast ehitati pea kõik Kreenholmi hooned punastest tellistest. Selle tarbeks omandas manufaktuur telliskivilöövi. Samal ajal asus manufaktuuri arhitektina tööle Berliini ja Peterburi akadeemiate haridusega Paul Alisch. Rahva hulgas oli tavaks öelda: „Kus näed tellist, seal on Alisch.“ Te ei eksi kunagi, kui nähes Kreenholmi punasest tellisest ehitist, ütlete enesekindlalt: „Jah, ma tean, selle hoone projekteeris Alisch.“ 20. sajandi alguses Kreenholmis enam suurt ei ehitatud, kui uhke haigla ja mõned väiksemad objektid välja arvata.
Arestimaja on lihtne ristkülikukujuline kahekorruseline hoone, millel on säilinud originaalsed kongiaknad. Neid ei ole ümber ehitatud, ehkki hiljem asusid majas korterid. Kunagises arestimajas oli õigeusu kirik, mis oli pühendatud kahele märtrile, Jaanilinna preestritele Aleksandrile ja Dmitrile. Nad tapeti punaterrori ajal 1918. aasta lõpul.
20. sajandi esimestel aastakümnetel oli Kreenholmis palk korralik, töö aga karm. Tööpäev algas kell viis hommikul ja lõppes pool üheksa õhtul, päeval oli paaritunnine lõunapaus. Kui tellimusi oli, siis tehti ka öötööd. Protestimeeleolud ei olnud vabrikutes võõrad. Revolutsiooniideed jõudsid Narva otse Peterburist. Kreenholmi vangimaja nägi erinevaid päevi. Toon teieni pildikese 1917. aasta algusest, kui töölised võtsid võimu üle. See katkend on Anna Paasi romaanist, mille ta on kirjutanud iseenda mälestuste põhjal.
„Kreenholmi vangla ette oli kogunenud suur rahvamurd. Vabastati vange, nende asemel suleti aga kongidesse politseinikke. Parajasti tassisid töölised kongi Seasilma (kohalikku vihatud politseiametnikku), kes alles hiljuti oli Velli korteri läbiotsimisel suurt agarust näidanud. Seasilm tõrkus nüüd türmi minemast. Ta seletas, et ta on alati rahva sõber olnud ja oodanud revolutsiooni kui hingeõnnistust. /…/
Politseijaoskonna ees põles tänaval suur lõke. Sületäis sületäie järel tassiti jaoskonnast igasuguseid pabereid ning loobiti toimikuid tulle. Poisikeseohtu tööline, karabiin tugevalt käes, segas ja kohendas sellega tuld.“
