Nõukogudeaegse Kreenholmi ja kogu Narva nõukogudeaegne hiilgeaeg on 1980. aastad. Kui 1980. aastal elas Narvas ligi 80 000 inimest, siis 1981. aastal 81 000, 1982. aastal 82 000 ja nii kasvas rahvaarv 1985. aastani välja. Tollal töötas Kreenholmis paarteist tuhat inimest, sama palju kui enne I maailmasõda. 1980. aastatel toodeti Narvas iga 15. kangameeter Nõukogude Liidus.
Paviljonilaadne jalakäijate pääsla valmis aastal 1983. Hoonel on uhke, raskena mõjuv katus, maja ise on dolomiidiga kaetud. Oma aja kohta olid hoonel erilised suured klaasseinad.
Tänapäeval kasutatakse kunagist pääslat kontorihoonena.
Läbi pääsla sai minna otse sillale, üle mille pääses Kreenholmi saarele, mis omakorda on nime andnud manufaktuurile. Saar jagab Narva jõe kaheks. 12 hektari suurune, 750 meetrit pikk ja 200 meetrit lai maatükk hakkas oma praegust nime kandma 18. sajandi teisel poolel, kui selle omandas Narva kaupmees Carl Joachim Sutthoff. Kreenholmi saare ajalooliseks nimeks peetakse rootsikeelset Kråkenholmi või saksakeelset Krähenholmi ehk Varesesaart. Kreenholmi seostatakse ka saksa keeles kõlalt sarnase grün’iga, mis tähendab rohelust, ja seetõttu on kinnistunud saare nimena ka Kreenholm ehk Roheline saar.
Sellesama Sutthoffi suvemaja külastas 1780. aasta maikuus kogunisti keisrinna Katariina II. 18. sajandi teisel poolel oli Kreenholm rikaste linnakodanike suveresidentside asukoht. Ühtlasi asusid siin oma aja Venemaa suurimad saeveskid, vee abil töötas ka jahuveski ning töödeldi nahka. Kreenholmi manufaktuuri rajamiseni jäi veel kolmveerandsadaaastat.
„Kell 11 hommikul asus Jekaterina Aleksejevna koos oma kaaskonnaga ja linna esindajate saatel teele „Narva kärestike” ehk kose poole. Siin, Kreenholmi saarel, linnakodanik Carl Sutthoffi majas suvatses keisrinna süüa linna pakutud lõunaeinet. Tema sisenemisel majja pildusid lapsed tema jalgade ette lilli ja lähedusse paigutatud patareilt kostsid aupaugud. 34 nõudekomplekti jaoks mõeldud lõunaeine olid valmistanud linna daamid ja nemad ka teenindasid keisrinnat laua ääres. Alumisele korrusele oli üles seatud meeste laud. Lõunasöögi ajal mängis „Narva polgu ja linna muusika pasunate ja timpanitega”. Lõuna ajal toodi pasunahelide ja kahuripaukude saatel kuuldavale toost valitsejanna auks. Seejärel kutsuti laua äärde valitsejanna teele lilli puistanud lapsed, kes said majesteedi käest maiustusi. Oma viibimist lõunasöögil Narva kose lähedal Sutthoffi majas kirjeldas keisrinna Katariina mänguliselt, ilma et oleks sealjuures halastanud enesega rahul olevatele Narva emandatele ja piigadele, kes teda teenindasid. „Ma lõunastasin koskede juures,” kirjutas ta, „mille vool on palju kiirem kui minu viibimine siin; selle põhjuseks olevat kevadine veetulv… Ma väsisin eilsest ja tänasest päevast üsna ära: mind jälitas linna kaunitaride tähelepanelikkus ja nende viisakus ulatus koguni nii kaugele, et nad teenindasid mind lauas, nende eesotsas oli aga tohtri naine. Ma tundsin lausa surmahirmu selle ees, et ta puhastab minu taldrikuid rabarberiga nii, nagu neid hõõrutakse küüslauguga. Pange tähele, et siinsed kaunitarid on kohutavalt peletislikud, kollased nagu aivad ja kõhnad nagu hobusekronud…”
