Gerassimovi ja Joala tänava nurgal ning kvartali sisemuses on säilinud viis sektsioonideks jagatud historitsistlikku telliskivikasarmut. Need valmisid 19. sajandi viimastel kümnenditel aastaks 1901. Just sellel ajal kasvas vabrikutööliste arv eriti kiiresti ning elamispinda oli hädasti vaja.
Osa sajandilõpu kasarmutest on rajatud kahe-, osa kolmekorruselisena. Esimesed mahutasid 48, teised 76 või 108 korterit. Nendes kasarmutes oli töölistel toas juba oma ahjusuu ning tugevad täismahus vaheseinad. Sellisesse uhkesse kasarmusse said endale eluruumi ainult pikema staažiga töötajad.
19. sajandi lõpus said Joala tänava äärsed kasarmud peale kolmanda ning nõukogude ajal neljanda korruse. Osades kasarmutes on suurendatud aknaid. Neli kasarmut viiest on tänini elumajadena kasutusel.
Naistele püstitatakse vähe mälestusmärke, ent Joala tänaval asub 1970. aastatel loodud rõõmsavärvilise pannoo ees noorukese hakkaja revolutsionääri, Kreenholmi kangru Amalie Kreisbergi büst. Tema elu lõppes 28. eluaastal Jamburgi, praeguse Kingissepa vanglas.
Amalie oli läbinisti Kreenholmi tüdruk, ta sündis kahe kangru perre, oli neljast lapsest teine. Kooliharidust sai ta kaks aastat, mis on oma aja tüdrukule tavapärane. 15-aastaselt asus ta tööle vana kudumisvabriku neljandale korrusele oma ema kõrvale. Ta oskas nii eesti kui vene keelt, mis tsaariaegses Kreenholmis oli pigem tavaline. Tüdruk oli vaieldamatult andekas, tantsis, laulis, lõi kaasa „Võitleja“ näiteringis, mängis tõsiseid, endast vanemate inimeste rolle. 1904. aastal astus noor Amalie kommunistliku partei liikmeks, järgmisel aastal valiti ta töölisvanemaks, sama aasta novembris äsja moodustatud sotsiaaldemokraatliku töölispartei Narva linnakomitee liikmeks. Kindlasti on see noore naisterahva kohta oma aja märkimisväärne poliitiline karjäär.
Meenutatakse, et Amalie ei olnud suur oraator, siiski oli ta 1905. aasta revolutsiooni tipphetkel üks Kreenholmi miitingute kõnepidajaid. Tema õele on omistatud sõnad, et ema ja sõbrad öelnud ikka Amaliele: ära ole nii julge, natuke tuleb ka karta. Vabrikudirektor nõudis streigi lõpetamist, lubades streikijad vallandada, mis automaatselt toonuks kaasa kitsukesest kasarmutoast koos perega välja viskamise. Amalie kodu oli ühes neist uutest kasarmutest.
Amalie arreteeriti 1906. aasta jaanuaris, järjekordse streigi järel. Tema vangitee oli vaevaline, esialgu istus ta 5-6 päeva Kreenholmi arestimajas, siis raekojas, linnavanglas, sealt viidi ta Tallinnasse, toodi tagasi Narva linnavanglasse ning siis viidi juba Jamburgi. Ta suri vangla haiglas 29. aprillil. Ema sõnul oli tütar enne haiglasse sattumist terve.
1. maiks oli Narvas välja kuulutatud ühepäevane streik, samale päevale langes Amalie matus. Võib ette kujutada punastes värvides rongkäiku: meestel üle õla punased lindid, punased lehvid rinnas, naised punastes rätikutes. Toonane ajakirjandus kirjutas järgmist: „Surnu toomine. Jamburgi vangimajas kinni olev neiu A.K. on seal ära surnu. 1. mail toodi tema surnukeha hobustega mööda maad Jamburist Narva, kus juures tuttawaid marseljese laulusid sai lauldud. Joaorus kuhu kirikusse surnu wiidi olla soldatite ja rahwa wahel rübelemist ette tulnud. Söjawägi on laulude laulmise ja punased mälestuse märgid ära keelanud…“ Sõjavägi konfiskeeris surnukeha ja andis selle kätte alles järgmisel päeval. Amalie Kreisbergi haud on Siivertsi kalmistul tänini olemas, tõsi, üsna umbrohtu kasvanud.
Üsna ootamatu ja julge oli võtta Amalie üheks peakangelaseks Narva taotluses saada Euroopa Liidu kultuuripealinnaks. Selle liikumise eestvedajad avasid arutelu, kas noor naine oli nõukogude võimu poolt kuulsaks räägitud punarevolutsionäär või hoopis oma aja naisõiguslane.
