Koonusekujuline ehitis kasarmute vahel ei jäta külmaks ühtegi linlast ega linna külalist, sest praeguseni ei ole lõpuni selge, millega on tegemist. Tihti nimetatakse seda prügipõletusahjuks, ehkki sellel ei leidu põletamise jälgi. Sama ehitist on peetud ka väljaheidete või prügi kogumise kohaks. Pärast sõda oli selliseid Kreenholmis alles viis ja ilmselt siis sinna ka prügi koguti.
Ent kõige tõenäolisem on siiski, et esialgu pesti selle juures pesu ning pudelikujulisse tellistest ehitisse koguti pesuvesi, mille kanalisatsiooni viskamiseks on ehitisel neli ava. Algul ümbritses ehitist puidust platvorm, mis oli kaetud postidele toetuva kaldkatusega. Kõik sellised rajatised olid ühendatud jõe poole suunduva maa-aluse kollektoriga.
Miks selline seletus tundub loogiline? Kõrval asunud kasarmutes olid ühisköögiga ja oma ahjusuuga toad, koridori lõpus eraldi väljakäigud naistele ja meestele. Süüa sai teha köögis, pesu kuivatada pööningul, aga kusagil pidi ju pesu pesema. Sellises suures kasarmus elas 120 aastat tagasi kuni 500 inimest.
Auväärses eas narvalanna Silvia Ilmenskaja meenutab, kuidas ta 1950. aastate alul käis koos vanaemaga ühes punases telliskivikasarmus: “Ma olin veel väike, koolis ei käinud. Vanaema tahtis tuttavat külastada. Läksime teisele korrusele ja sattusime pikka ja võrdlemisi laia koridori, kus kahel pool olid tubade uksed. Kuigi oli päev, oli koridoris väga hämar, sest aknaid polnud ja laes põlesid üksikud elektrilambid, mis andsid vähe valgust, pealegi oli kogu koridor auru täis. Selles pikas koridoris oli kaks või kolm väga suurt puuküttega pliiti, mille ümber naised toimetasid ja kõva häälega rääkisid. Kes keetis hapukapsasuppi, kes keetis ja pesi sealsamas pesu, kes praadis kala ja nii edasi. Üks vanamees puhastas ja viksis saapaid, teine remontis jalatseid, ühed jõid pudelist õlut ja vaidlesid. Mõlemas koridori otsas olid väljakäigud, sealt levis teadagi mis hais. Mitu kassi jalutas koridoris. Kõik need lõhnad – hapukapsasupi, musta pesu, praekala, kassi, saapaviksi ja väljakäigu hais – segunesid selles koridor-köögis, inimeste pead paistsid läbi auru. Ma väga kartsin seal olla. Vanaema tuttavat ei olnud kodus ja me läksime sealt ära. Kodus rääkisin emale, et me käisime vanaemaga nõidade majas, kus kõik auras ja haises, ning mina kartsin, et mõni nõid tuleb minujuurde.”
