Aastatel 1893 – 1894 ehitati Paul Alischi projekti järgi leivaküpsetuskoda, kus olid aurutorustikuga varustatud küpsetusahjud, segamismasinad ja mehaanilised pressid. Hiljem ehitati ahje juurdegi.
Valgeks krohvitud telliskivihoonet on erinevatel aegadel ümber ehitatud, ometi on üldmulje aimatav. Kergesti leiame üles Kreenholmi hoonetele omased kaaraknad, -nišid ja karniisid. Muide, hoones tegeletakse tänini pagaritoodete valmistamisega.
Leiva küpsetamine oli Kreenholmis alanud juba aasta enne küpsetuskoja ehituse algust ning aasta pärast uue küpsetuskoja valmimist hakati küpsetama ka saia. Kreenholmi töölistele oli vabrikuleib paar korda odavam kui linnast ostes, kaheksanaelane leib maksis töölistele 10 kopikat. Võrdluseks, et pudel õlut maksis 5 – 8 kopikat ja liiter piima 5 kopikat. Töölise leivanorm kuus oli 32 naela ehk umbkaudu 13 kilo. Kreenholmis müüdi leiba, hiljem ka saia oma töölistele, seetõttu oli käibel ka oma münt, mida kutsuti leivarahaks. Toiduainetes palga maksmises ei olnud toona midagi ebatavalist.
Leiva küpsetamine lõpetati Saksa okupatsiooni tõttu märtsis 1918, uuesti tehti sellega algust alles pärast Vabadussõja lõppu. Tuntud Eesti kirjaniku Vladimir Beekmani romaani „Narva kosk“ peategelane Siina elas Kreenholmis ja meenutab 1918. aasta sakslaste saabumist järgmiselt:
„Kui ma tol päeval /…/ koju tõttasin, elasin läbi suure ehmatuse. Tulin mööda Kreenholmi prospekti jaama poolt. Juba jäi kurakätt selja taha meie naljakas, kolmest jupist koosnev koolimaja. /…/ Sammusin kiirustades kasarmute vahelt läbi, vasakul lösutasid kohmakad puuosmid, mis kevadpäikese käes näisid iseäranis hallid, paremat kätt kumasid lehtivate pärnade õrnast rohelusest läbi kolmekorruseliste uute kasarmute telliskivimüürid.“ (Need on needsamad uued kasarmud, mida eespool vaatasime.)
„Sel kohal hakkas mulle häirivalt tunduma, et midagi on valesti. Mõtlesin järele: mis see küll olla võiks? Tähendab see mingit ohtu? Hooned seisid muutumatult omal kohal, inimesi polnud näha. Mis siis? Pikapeale taipasin. Harilikult püsis jõepoolse tuulega nimelt siin kasarmute vahel alati vabriku pagaritööstusest hoovav värske leiva lõhn… Leiba küpsetati palju, leiba söödi meil volilt, sellepärast ei lõppenud ka see maailma maitsvaim lõhn siin iialgi otsa. Praegu oli teisiti, lõhnatu ning tühi õhk tundus magedalt puhas. See oli midagi samasugust nagu puhtaks pühitud ja lage turuplats Uusküla kõrval, sest sakslased ei lubanud maamehi linna turule. Elame saksa kombe järgi puhtuses ja kasinuses, mõtlesin ma mürgiselt ning tõttasin edasi.“
