Selle, täies mahus realiseeritud stalinistliku elurajooni kvartali planeeringu koostas juba 1949. aastal arhitekt Anton Soans. See oli ühtlasi esimene uus hoonegrupp, mis sõja järel Kreenholmi linnaossa kerkis.
Korrapäraselt hoonestatud kvartalit ääristavad sirged tänavad, sinna püstitatud kahekorruselised elumajad on ehitatud oma aja tüüpprojektide järgi. Hoonekvartali sees asub kunagine lasteaiahoone, nii nagu toonased projekteerimise põhimõtted ette nägid. Vastukaaluks sellele kvartalile jäi aga enamik stalinistlikke elamukvartaleid Narvas lõpuni välja ehitamata.
Sõjajärgne Narva oli noorte tüdrukute ja Saksa sõjavangide linn. Just viimased on rajanud ka selle kvartali. Tüdrukud tulid siia Narva-tagant, Leningradi või hoopis Pihkva oblastist, tihti olid nad vaeslapsed. Need tüdrukud taastasid Kreenholmi ning neist said esimesed kangrud. Kindlasti laulsid nad tihti 1940. aasta filmist „Helge tee“ tuntud „Entusiastide marssi“, kus on kuulsad read: „Unistus on helge, veel ebaselge“.
Narva linna suurim probleem pärast sõda oli elamispind: ligikaudu 95% sellest oli hävinud. 1932. aastal Narvas sündinud ja peale sõda Narvas elanud naine rääkis: „Pärast sõda elasime muldonnides. Elasime muldonnides. Oli vaat lihtsalt maast kõrgem, maa peale tõusev punker, see oli just nagu muldonn.“ 1948. aastal oli Narvas inimese kohta ainult alla kahe ruutmeetri elamispinda. Inimestel tuli otsida varjupaika varemetes või ehitatavate majade trepikodades. Samal ajal kui rajati uhket kvartalit Kreenholmis, elas muldonnides veel 120 perekonda.
Sõjajärgne elu oli ka Kreenholmis trööstitu, ehkki kivist tööliskasarmud olid suures osas alles. 1930. aastal sündinud eesti naine, kes tuli koos emaga tagasi 1944. aastal, meenutab, et perekonna turuplatsiäärne maja oli maha põlenud ja esimese elamise leidis pere, kelle naised olid mitmendat põlve kangrud, just Kreenholmi kasarmutes: „Seal oli suurem tuba, väike, vat niimoodi järgimööda kitsas-laiem, kitsas-laiem. Vot, valisime sarnase ruumi, selle kitsa ruumi. Aken oli laudadega kinni löödud. Ja ainult vat niisugune väike klaasitükk üleval oli valguseandjaks. Vat selle ruumi valisime, ei olnud rohkem niisugust ruumi, kus olid klaasid. No kust sa võtad peale sõja kohe seda klaasi. Ei olnud. Kütta isegi ei olnud. Puid ju ei olnud.“ Seetõttu möödusid Kreenholmi noorte kangrutüdrukute puhkepäevad turbarabas tööd rügades.
Neile lastele, kes ei olnud kosemüraga harjunud, oli elu Kreenholmis veel omamoodi karm. Nii meenutab 1944. aastal sündinud ja viieaastasena Narva kolinud tüdruk, kes elas emaga Georgi vabrikus asunud ühiselamus, otse kose kõrval, et ta palus ema, et see keeraks kosed kinni. Öine veelärm oli liiga vali. Tol ajal kostis see ära Peetri platsile. Tänapäeval avatakse kosed harva ning nendes on mitu-mitu korda vähem vett kui toona.
